ERR on üllitanud artikli „Veel kaks ministeeriumi kolivad ministeeriumite ühishoonesse“.
Artiklit lugedes näeme siin üht üldisemat suundumust. Ma ei pea silmas ministeeriumide ühishoonesse kolimist, mis on igati kiiduväärt ning vähendab loodetavasti kulutusi ja hõlbustab koostööd, vaid seda tüüpi sõnade nagu ministeerium ebajärjekindlat käänamist.
Aastal 1982 tegi vabariiklik õigekeelsuskomisjon otsuse, et sõna ministeerium võib käänata kahtmoodi:
- ministeerium : ministeeriumi : ministeeriumi : ministeeriumisse ~ ministeeriumi : ministeeriumide : ministeeriume või
- ministeerium : ministeeriumi : ministeeriumit : ministeeriumisse : ministeeriumite : ministeeriumeid
Põhjendus oli järgmine: „Suuremas osas sellistes sõnades on täishäälikute ühendi esimene liige i (nt ministeerium, kriteerium, gümnaasium, sümpoosion), mida osa keelekasutajaid hääldab j-ina. Niisuguse hääldusega kaasneb silpide arvu muutus. Nii tajubki keelekasutaja neid sõnu kaasrõhust alates kolmesilbilistena ja käänab album-tüübi järgi.“
Seega eeldati, et keelekasutajad käänavad neid sõnu emma-kumma käändtüübi järgi. Tegelikult aga hakati kasutama vorme läbisegi, nagu me artikliski näeme. Tundub, et rohkete rööpvormide tõttu ei taju väga paljud keelekasutajad enam, kuidas sõnad loomupäraselt käänduvad.
Keelekorraldajad ei väsi rõhutamast, et oluline on vähemalt ühe teksti piires kasutada järjepidevalt üht käänamisviisi.
Vaatame veel kord artikli pealkirja. Ainsuse osastavas käändes on siin ministeeriumi, mille põhjal peaks mitmuse omastavas olema ministeeriumide, kuid on sobimatu ministeeriumite. Saame sellest pealkirjast moodustada kaks õiget varianti: „Veel kaks ministeeriumi kolivad ministeeriumide ühishoonesse“ ja „Veel kaks ministeeriumit kolivad ministeeriumite ühishoonesse“.
Eesti keeles on lubatud üsna palju rööpvorme, kuid see ei tähenda, et neid võib kasutada täiesti suvaliselt. Mida rohkem võimalusi, seda teadlikum ja tähelepanelikum tuleb olla.